Sissejuhatus.
Sünteetilised katinoonid, millest üks on 4-mmc, muutuvad Euroopa kaubandusturgudel üha populaarsemaks. On laialdaselt teada, et mefedrooni kasutamine on seotud ebasoovitavate hemodünaamiliste mõjude ja ülemäärase mürgistusega, mis viib surmaga. Tänapäeval ei ole ühtegi kättesaadavat uuringut mefedrooni toksilisuse kohta, uuringud LD50 kohta. Oli mõned surmajuhtumid, mille puhul oli analüütiliselt kinnitatud 4-mmc surnute bioloogilistes proovides. Selle katse käigus saadud tulemused on väärtuslik panus mefedrooni uurimisse ning näitavad selle toksilist potentsiaali ja ohtu.
Käesoleva uuringu eesmärk on määrata kindlaks ja analüüsida andmeid ägeda toksilisuse kohta rottidel pärast mefedrooni maosisest ja kõhukelmesisest süstimist.
Materjalid ja meetodid.
Uuring viidi läbi 144 isase Wistar rottidega kaaluga 180-200 g. vastavalt GLP standarditele. Õhutemperatuur oli kõigis rakkudes 20 kraadi Celsiuse järgi, pidamistingimused olid samad. Valgus/pime tsükkel, mille perioodilisus oli 12 tundi. Vastavalt annustele määrati 3 rühma, milles oli 6 alarühma (A1, A2, A3, A4, A5, A6; B1, B2, B3, B4, B5, B6 ja C1, C2, C3, C4, C5, C6), milles igas alarühmas oli 8 roti. Rühm A - ainet süstiti int*****ritoneaalselt. Rühm B - ainet süstiti läbi maosondi. Rühm C (kontrollrühm) - terved loomad, kellele manustati samaväärseid annuseid 0,9% NaCl lahust. 4-mmc lahustati 0,9% puhverlahuses vastavas kontsentratsioonis.
LD50 registreerimiseks rühma A rottidele manustati ainet järgmistes üksikannustes: 200, 400, 700, 1200, 1600 ja 2200 mg/kg. B-rühma rottidele manustati ainet intragastraalselt annustes: 400, 800, 1200, 1600, 2200, 2600 mg/kg. Rühm C sai 0,9% naatriumkloriidi lahust samaväärsetes annustes.
Tulemused ja arutelu.
Uuritud aine toksilise toime hindamine katseloomadel viidi läbi vastavalt intoksikatsiooni kliinilisele ilmnemisele ja ellujäämismäärale. Tulemused määrati Zalpi V. meetodi abil LD50 avaldusega. Aine intragastraalne manustamine B-rühma loomadele annustes vahemikus 400-800 mg/kg kutsus esile järgmise kliinilise esituse: 4 minuti ja 20 sekundi jooksul on hingamine muutunud sagedasemaks, nad istuvad pikka aega liikumatult, ei toimu roojamist ega urineerimist, nad ei joo vett. Pärast 8-15 minutit liiguvad rotid aeglaselt ümber koha, hingamine on kiire, ei toimu roojamist, urineerimine on aktiivne, korduv. 20-30 minuti pärast liiguvad rotid aeglaselt või mõõdukalt, hingamine on kiire, urineerimine ja roojastamine on korduv. 70-80 minuti pärast hakkavad rotid kiiremini liikuma ümber ala piiri, nad hakkavad vett jooma. 3 tunni ja 20 minuti pärast joovad rotid vett, ilmneb aktiivne grooming. Need sümptomid ilmnesid rühma A rottidel, kes said ainet annustes 200-700 mg/kg erineva raskusastme ja kestusega, kuid mõju algus oli võrreldes rühmaga A oluliselt kiirem. Nii jäi kliiniline esinemine pärast süstimist 1 minuti 40 sekundi jooksul.
Rühma A (5,6) loomad, kes said 1600 ja 2200 mg/kg, langesid pärast süstimist 30-80 sekundiks stuporisse. Kliinilised näitajad hõlmasid: hingamise tahhüpnoe, oluliselt vähenenud refleks normaalasendis selili pööramisel. Registreeriti ptoos ja müoos. Väljaheitmine ja urineerimine algas 30-40 minuti pärast. Seejärel tekkisid toonilised krambid, mis 5-10 minuti jooksul muutusid asfüksiast tingitud krampideks (kloonilised, hingeldus, tsüanoos). 3-5 minuti jooksul saabus surm. B-alagrupi (5. ja 6.) kliinilised näitajad olid sarnased A-alagrupi (5. ja 6.) näitajatega, kuid näitajate raskusaste oli väiksem ja kestus pikem. Surm saabus 2-4 tunni jooksul.
Üldine järeldus.
Sünteetilised katinoonid, millest üks on 4-mmc, muutuvad Euroopa kaubandusturgudel üha populaarsemaks. On laialdaselt teada, et mefedrooni kasutamine on seotud ebasoovitavate hemodünaamiliste mõjude ja ülemäärase mürgistusega, mis viib surmaga. Tänapäeval ei ole ühtegi kättesaadavat uuringut mefedrooni toksilisuse kohta, uuringud LD50 kohta. Oli mõned surmajuhtumid, mille puhul oli analüütiliselt kinnitatud 4-mmc surnute bioloogilistes proovides. Selle katse käigus saadud tulemused on väärtuslik panus mefedrooni uurimisse ning näitavad selle toksilist potentsiaali ja ohtu.
Käesoleva uuringu eesmärk on määrata kindlaks ja analüüsida andmeid ägeda toksilisuse kohta rottidel pärast mefedrooni maosisest ja kõhukelmesisest süstimist.
Materjalid ja meetodid.
Uuring viidi läbi 144 isase Wistar rottidega kaaluga 180-200 g. vastavalt GLP standarditele. Õhutemperatuur oli kõigis rakkudes 20 kraadi Celsiuse järgi, pidamistingimused olid samad. Valgus/pime tsükkel, mille perioodilisus oli 12 tundi. Vastavalt annustele määrati 3 rühma, milles oli 6 alarühma (A1, A2, A3, A4, A5, A6; B1, B2, B3, B4, B5, B6 ja C1, C2, C3, C4, C5, C6), milles igas alarühmas oli 8 roti. Rühm A - ainet süstiti int*****ritoneaalselt. Rühm B - ainet süstiti läbi maosondi. Rühm C (kontrollrühm) - terved loomad, kellele manustati samaväärseid annuseid 0,9% NaCl lahust. 4-mmc lahustati 0,9% puhverlahuses vastavas kontsentratsioonis.
LD50 registreerimiseks rühma A rottidele manustati ainet järgmistes üksikannustes: 200, 400, 700, 1200, 1600 ja 2200 mg/kg. B-rühma rottidele manustati ainet intragastraalselt annustes: 400, 800, 1200, 1600, 2200, 2600 mg/kg. Rühm C sai 0,9% naatriumkloriidi lahust samaväärsetes annustes.
Tulemused ja arutelu.
Uuritud aine toksilise toime hindamine katseloomadel viidi läbi vastavalt intoksikatsiooni kliinilisele ilmnemisele ja ellujäämismäärale. Tulemused määrati Zalpi V. meetodi abil LD50 avaldusega. Aine intragastraalne manustamine B-rühma loomadele annustes vahemikus 400-800 mg/kg kutsus esile järgmise kliinilise esituse: 4 minuti ja 20 sekundi jooksul on hingamine muutunud sagedasemaks, nad istuvad pikka aega liikumatult, ei toimu roojamist ega urineerimist, nad ei joo vett. Pärast 8-15 minutit liiguvad rotid aeglaselt ümber koha, hingamine on kiire, ei toimu roojamist, urineerimine on aktiivne, korduv. 20-30 minuti pärast liiguvad rotid aeglaselt või mõõdukalt, hingamine on kiire, urineerimine ja roojastamine on korduv. 70-80 minuti pärast hakkavad rotid kiiremini liikuma ümber ala piiri, nad hakkavad vett jooma. 3 tunni ja 20 minuti pärast joovad rotid vett, ilmneb aktiivne grooming. Need sümptomid ilmnesid rühma A rottidel, kes said ainet annustes 200-700 mg/kg erineva raskusastme ja kestusega, kuid mõju algus oli võrreldes rühmaga A oluliselt kiirem. Nii jäi kliiniline esinemine pärast süstimist 1 minuti 40 sekundi jooksul.
Rühma A (5,6) loomad, kes said 1600 ja 2200 mg/kg, langesid pärast süstimist 30-80 sekundiks stuporisse. Kliinilised näitajad hõlmasid: hingamise tahhüpnoe, oluliselt vähenenud refleks normaalasendis selili pööramisel. Registreeriti ptoos ja müoos. Väljaheitmine ja urineerimine algas 30-40 minuti pärast. Seejärel tekkisid toonilised krambid, mis 5-10 minuti jooksul muutusid asfüksiast tingitud krampideks (kloonilised, hingeldus, tsüanoos). 3-5 minuti jooksul saabus surm. B-alagrupi (5. ja 6.) kliinilised näitajad olid sarnased A-alagrupi (5. ja 6.) näitajatega, kuid näitajate raskusaste oli väiksem ja kestus pikem. Surm saabus 2-4 tunni jooksul.
Üldine järeldus.
- LD50 180-200 g kaaluvatel rottidel kõhukelmesisese manustamise korral on 600,30 mg/kg. Inimese puhul vastab see annus (sobiva allomeetrilise koefitsiendiga) ≈ 141,4 mg/kg.
- LD50 180-200 g kaaluvatele rottidele maosisese manustamise korral on 1300,5 mg/kg. Inimese puhul vastab see annus (sobiva allomeetrilise koefitsiendiga) ≈ 306,3 mg/kg.
- Läbiviidud uuringu tulemuste kohaselt tuleks aine 4-mmc liigitada III klassi (mõõdukalt ohtlik).
Last edited by a moderator:
